Jootraha ehk tip moodustab suure osa teenindajate töötasust ning kasiinodki pole siinkohal erandiks. Mis summas ning mille eest on kliendil mõistlik jootraha anda?
Jootraha andmine Eesti kasiinodes
Erinevalt USA-st on tipi andmine Eestis märksa vähem levinud ega ole kindlasti kohustuslik. Eestlased armastavad öelda, et jootraha tuleb välja teenida. See motiveerib jällegi teenindajaid olema kiire, korrektne ja viisakas. Mida rohkem sa püüad ja mida parema mulje jätad, seda suurem on tõenäosus palgalisa saada.
Nagu me teame, jagunevad kasiinokliendid juhu- ja püsiklientideks. Lõviosa kasumist toovad viimased, mistõttu pööravad teenindajad neile instinktiivselt ka rohkem tähelepanu. Aga silmanurgast jälgivad nad mõistagi ka teisi. Eelkõige vaatavad kasiinotöötajad seda, millistele panustele klient mängib. See võib viidata kliendi jõukusele. On fakt, et kõrgemad panused tagavad alati suurema tähelepanu.
Kliendid annavad jootraha kolmel põhjusel:
1) Sest see on kombeks ja viisakas
2) Oma sümpaatia väljendamiseks konkreetsele töötajale
3) Nn. privileegide “ostmiseks”. Näiteks selleks, et saada tulevikus teenindatud esmajärjekorras või kuulda põnevaid “vihjeid”. Viimased nagu “nurgatagune aparaat annab väga hästi” on muidugi täiesti subjektiivsed ega anna vastust küsimusele kuidas võita kasiinos.
Jootraha antakse söökide/jookide serveerimise, pärast kassast väljamakse tegemist või näiteks kasiinobaarist jookide ostmist. Mängulaudades antakse jootraha aga pärast ühekordseid suuri võite.
Jootraha andmise reeglid
Niisiis – kuidas, kui palju ja mille eest kasiinos jootraha anda?
1. Kasiinobaarides makstes. Sularahas makstes pole viisakas sente tagasi küsida, hea teeninduse eest võib jätta ka mõned eurod. Kui sa kardad, et pangalaen ja kasiino ei sobi kokku, siis võid muidugi maksta ka kaardiga. Sel juhul tuleb jootraha aga ikkagi eraldi sulas anda.
2. Saaliteenindajalt söökide ja jookide serveerimise eest. Siingi võiks vähemalt sendid viisakusest teenindajale jätta. Kaardiga makstes võib jootraha asetada näiteks kandikule.
3. Võitude väljamaksmisel kassast. Hea tava on see, et automaaadist võetakse välja ümmargusest numbrist pisut suurem summa. Näiteks 607 eurot ja 20 senti. Kui kassiir teeb väljamakse, võetakse vastu 600 eurot, kuid ülejäänu jäetakse letile jootrahaks.
4. Pokkerilauades. Viisakas on anda jootraha diilerile pärast suuremat võitu rahalauas. Selleks lükatakse diileri ette žetoon või miru, mille diiler lükkab spetsiaalsesse karbikesse laua all. Turniiride ajal jootraha ei anta, küll võib seda aga teha pärast turniiri väljamakset tehes.
5. Mängulaudades. Ammuseks kombeks on anda jootraha (žetoone) diilerile, kes jagab välja mõne eriti hea kombinatsiooni. Näiteks maja või neliku vene pokkeris.
Jootraha tuleb jätta märgatavasse kohta (näiteks mängulauale või kassaletile). Kindlasti tasub vältida varjatud moel sularaha andmist. Kaamerad on kõikjal ning kui mõni teenindaja peaks selle ka vastu võtma, riskib ta hiljem töökoha kaotusega. Jootraha ei anta kasiino juhtkonnale ega kontoripersonalile, sest seda võidakse pidada korruptsiooniks. Nende kiitmiseks võib näiteks kirjutada väikese tänukirja.
Samuti tuleks eriti kasiinot külastavatel meestel arvestada, et isegi väga suur jootraha ei loo alust tulevasteks isiklikeks suheteks. Vastutasuks saadud viisakus ja ilus naeratus näitab eelkõige teenindaja professionaalsust, mitte otsest intiimset huvi. Liiati tähendaksid lähedased suhted kasiinoklientidega teenindajale (rääkimata diilerist) kiiret töösuhte lõppu.
Kui palju töötajad jootraha saavad?
Jootraha suurus oleneb nii teenindajatest endist kui klientide maksevõimest. Eriti oluline on viimane, sest tippi peab olema ka millestki anda.
2018. aastal vestlemise kümnete Eesti kasiinotöötajatega ning uurisime kui palju nad jootraha teenivad. Selgus, et erinevate linnade ja mängusaalide vahel olid väga suured käärid. Nii tuli ette mängusaale, kus ka väga head ja viisakad teenindajad teenisid jootraha alla 100 euro kuus. Samas leidus jällegi mängukohti, kus jootraha oli umbes pool kuupalgast või heal juhul isegi rohkem.
Jootaraha saamist peeti parajaks õnnemänguks, mis olenes klientide meeleseisundist. Võis juhtuda, et tol päeval 3000 eurot võitnud klient andis 500 eurot jootraha kui sedagi, et võiduraha võeti sendipealt välja. Jootraha andsid sageli ka need, kes jäid mänguga kahjumisse. Nii mõnegi töötaja väitel kaotasid kliendid jootraha andes reaalsusraju ega mõelnud sellele kui palju nad varem kaotanud olid. Oma rolli mängis ka alkohol, kuid paljud helded tipiandjad olid täiesti kained.
Jootraha on saajale tulu nagu iga teinegi ning kuulub maksustamisele. Näiteks Olympic Casino armastab jagada jootraha ülejäänud teenindava personaliga. Nii saab väikese protsendi Blackjacki diilerile jäetud tipist ka näiteks mängusaali koristaja.
Kasiinoteenindajad tegid juttu ka teistest kingitustest. Näiteks armastasid kliendid neile pakkuda (või samast kasiinost osta) mitmesuguseid maiustusi, samuti oli levinud lillede kinkimine sümpaatsele kasiinotüdrukutele. Pakuti isegi suitsu ja alkoholi.
Suurema osa teenindajate sõnul mängis jootraha nende töötasus olulist rolli ning aitas kompenseerida Eesti keskmisest madalamat töötasu. Nii mõnigi teenindaja tunnistas, et on isegi kliendina väga helde jootraha andja, sest mõistab tänu oma tööle paremini ka teiste panust.
Kliki järgmisele lingile, kui soovid teada kuidas käib kasiinos töötamine.
