Suurem osa eestlasi kuulis “osavusmängudest” 2026. aasta jaanuaris. Mida osavusmäng endast kujutab ning kuidas erineb see õnnemängudest kasiinos?
Mis on osavusmäng?
Ebaõnnestunud hasartmänguseaduse muudatus, mis Eestis litsentsi omavad kaughasartmängude korraldajad 2026. aasta alguses eksklikult maksekohusest vabastas, sai eeldatavalt teoks põhjusel, et seaduse koostaja ajas kogemata sassi õnne- ja osavusmängude mõiste ning viga hiljem keegi ei märganud. Kuidas selline banaalne eksimus üldse teoks sai, jäägu ametnike ja poliitikute südametunnistusele – meie sellel pikemalt peatuma ei hakka. Küll selgitame aga oma lugejatele, mida osavusmäng endast õigupoolest kujutab?
Hasartmänguseaduse kohaselt sõltub osavusmängu tulemus “ülekaalukalt mängija füüsilisest osavusest või oskustest ja teadmistest ning mida mängitakse mehaanilise või elektroonilise seadme abil“. Oluline on ka see, et osavusmänguks ei loeta neid mänge, “mille ainus võimalik võit on võimalus uuesti osaleda samas mängus” (see puudutab näiteks klassikalisi videomänge).
Interetis toimuvates osavusmängudes osalemiseks peab mängija olema vähemalt 21-aastane. Maapealsetes mängudes vanusepiirang teadaolevalt puudub. Ühe osavusmängu automaadi pealt peab mängukorraldaja tasuma 32 eurot kuus. Tõenäoliselt ülearu palju neid automaate just Eestis ei ole.
Kraanamäng
Aga nüüd lähme juba praktiliste näidete juurde. Üheks kõige tüüpilisemaks osavusmänguks maailmas on nn. “kraanamängud”, mis jõudsid Eestisse juba 80-ndate lõpus. Näiteks sai neid juba ENSV-s 15-kopika eest Tallinna kesklinnas asunud Tipa-Tapa mänguasjade poes mängida. Kraanamängu põhimõte on lihtne – tee panus ning proovi kraana haaratsite abil mänguasjade kastist mõni pehme loom või muu vidin välja sikutada. Selle mäng tulemus sõltub eelkõige mängija osavusest ja kogemusest, algajatel õnnestub vaid üliharva mõni auhind kätte saada. Tõsi – mõnikord on osavusmängud pahatahtlike korraldajate poolt niivõrd ära “timmitud”, et ka osavusest ei piisa. Mingit täiendavat kontrolli nende suhtes ju keegi ei tee…
Kraanamängude kõrval on ka mitmeid teist tüüpi osavusmänge (näiteks õhupüssist laskmine, kurnivise jne). Auhinnad on pigem sümboolsed, sest vastavalt seadusele ei tohi osavusmängu võidu väärtus ületada 50 eurot. Internetis pakutavate osavusmängude kohta ringleb tänapäeval veel vähe infot. Kuigi mõned inimesed peavad osavusmängudeks ka näiteks pokkerit, blackjacki või mitmeid täringumänge, siis seaduse mõistes on need ikkagi üsna selgelt õnnemängud. Põhjus seisneb selles, et neis kõigis küll sisaldub oskusfaktor, kuid ühe mängu tulemus ei sõltu ülekaalukalt vaid sellest. Tõsi – pikemas pespektiivis loevad näiteks pokkeris 100% mänguoskused (katsu seda ametnikele seletada!) ning see on ka põhjus, miks mõned riigid on pokkeri koguni spordiks kuulutanud. Paraku aga mitte Eesti.
Õnne- ja videomängud
Kõik mängud, milel tulemus sõltub juhusest, on õnnemängud. Seda on ka kõik tänapäeval kasiinodes pakutavad mängud (n. slotid, kaardimängud, rulett). Ka online-kasiinod pakuvad eranditult õnnemänge, samuti on seaduse mõistes õnnemänguks pokker ning pokkeriturniir õnnemänguturniir. Ka loto ja bingo on õnnemängud ning bingoturniirid samuti õnnemänguturniirid. Hoolimata sellest, et pokkeriturniiril on õnnel vaid teatav osakaal, kuid bingoturniiril pole mänguoskustega mingit pistmist.
Eraldi käsitleb hasartmänguseadus vaid totot ehk rahvakeeli spordiennustust. Spordile panustamine pole seega ei õnne- ega ka mitte osavusmäng. Panustamismängud (kas pakist võetakse must või punane kaart) ja live-spinnid on aga jällegi õnnemängud.
Mängusaalides ja kaubanduskeskustes leidub aga neidki mänguautomaate, kus pole võimalik üldse midagi võita (teatud juhtudel võib küll saada uue mängu samal mänguautomaadil). Sel juhul on tegemist puhta meelelahutusega. Need mänguautomaadid võivad olla näiteks mitmesugused videomängud, kuid ka näiteks väikelaste mänguautod- ja lennukid ning lapsevanematele mõeldud poksimasinad. Neid aparaate hasartmänguseadus ei reguleeri ning vanusepiirang (vanemliku järelvalve nõue) võidakse seada vaid mängija füüsilise ohutuse tagamiseks.
Kokkuvõttes – osavusmängude osatähtsus on hasartmängusektoris ülimalt väike. Kui kaughasartmängumakse laekub Eesti riigile suurusjärgus paarkümmend miljonit eurot aastas (2025), siis osavusmängudelt saadav tasu moodustab sellest vaid imepisikese murdosa ning tegemist on ilmselgelt kõige vähem tähelepanu nõudva hasartmänguliigiga.