Rahapesu on üks põhilisi argumente kasiinode vastu. Kuidas rahapesu kasiinodes reaalselt käib ning kas kasiinod võtavad probleemi tõsiselt?
Rahapesu kasiinodes
Kasiinodes on raha pestud juba väga pikka aega, sellega tegeles sadakond aastat tagasi juba Al Capone ning 90-ndatel Eestis tegutsenud maffiajõugud. Rahapesijad võivad olla nii kasiinopidajad kui ka inimesed, kes kasiinodes mängivad. Pole välistatud ka nende kahe osapoole omavaheline pahatahtlik koostöö. Järgnevalt toome mõned näited sellest, kuidas kasiinodes raha pestakse.
Kuidas maapealne kasiino raha peseb?
Näide: (Vari)omanikud toovad oma kasiinosse tohutus koguses sularaha ning maksavad selle hiljem endale (või oma usaldusisikutele) võitudena välja. Nii saavad pättidest äkitselt inimesed, kes on õnnemängudes (kus ju muidu maja võidab alati) erakordselt õnneliku käega. Vaevalt seda keegi usub aga vastupidist tõestada ka ei saa.
Loomulikult on kasiinod legaalsed ning tasuvad korralikult kõike makse. Kuid juba ammustest aegadest on teada, et kasiinoomanikud ei ole üldiselt kirikupoisid. Tõenäoliselt toimus Eestis suurim rahapesu 90-ndatel. Siis oli meie riigis väga palju erinevaid kasiinosid, nõrk kontroll ning tegevusloa võis hankida ka ettevõte, kes opereeris ainult ühte mänguautomaati või blackjacki lauda. Tänaseks on olukord oluliselt muutunud. Eestis tegutseb vaid kolm kasiinoketti (neist kaks on suured rahvusvahelised operaatorid) ning mängusaalides peab olema arvestatav kogus mänguautomaate- või laudu.
Kuidas netikasiino raha peseb?
Näide: Toimitakse analoogselt maapealsete kasiinodega, lihtsalt sularaha asemel kasutatakse virtuaalset musta raha. Et asi paistaks ausam, võidakse selle rahaga ka pisut mängida, sest mängude võidumarginaal on kasiinos vaid mõni protsent (otsest mängukohustust seejuures ju tegelikult pole) ning kaughasartmängumaks kõigest 5,5%. Kui kasiino pakub eksklusiivseid, enda poole loodud mänge, siis saab võidprotsente tehniliselt sobivas suunas kruttida ning ka reaalselt ametkondadele tõestada, et teatud mängijad pidevalt võidavad.
Just sel põhjusel kardetakse ka Eestis netikasiinode massilist tulva. Ühelt poolt on liberaalne kaughasartmänguseadus riigile kasulik (toob sisse kümneid miljoneid tulu ning Eestis registeeritud pakuvad teenust ju ja teiste riikide mängijatele), teisalt jällegi ohtlik. Kui ettevõtteid on kümneid või isegi sadu, siis on äärmiselt keeruline kõikide omanike tegelikku tausta kontrollida.
Kuidas mängija raha peseb?
Oletame, et kasiinoomanikud on 100% ausad ettevõtjad ning kõik toimub reeglitekohaselt. Samas ei pruugi seda jällegi olla kaugeltki kõik mängijad. Kui jutt ei käi päris miljonitest, vaid näiteks mõnest tuhandest eurost, siis ei eelda selle puhtaks pesemine maapealses kasiinos erilist pingutust.
Näide: Mängija paneb puhtaks pesemist vajava sularaha ükshaaval mänguautomaati – või veelgi lihtsam, vahetab näiteks Blackjacki lauas žetoonideks. Seejärel teeb mõned panused (kaotab paarkümmend eurot) ning suundub kassasse. Paremal juhul võid lasta raha oma pangakontole kanda või siis hankida vähemalt kviitungi selle kohta, et ollakse vastav summa kasiinos võitnud.
Kui seda tegevust just ülearu sageli ei korrata ning mängus pole väga suured summed, ei tunne tõenäoliselt keegi raha päritolu vastu huvi. Eriti kui mängija ei kasuta kliendikaarti (nii ei jää kuskile jälge) ega ürita samaaegselt mingeid boonuseid jahtida.
Online-kasiinodes sularaha kasutada ei saa, kuid kuritegelikul kombel (näiteks väljapetutud) raha võid ikkagi sissemakseks kasutada. Rahapesu toimib samal põhimõttel. Mängija mängib natuke ning teeb väljamakse. Tegemist on juriidilises mõttes kasiinovõiduga. Kas keegi hakkab hiljem kontrollima, kuidas ja mis allikatest see raha üldse kasiinosse sattus, on enam kui küsitav.
Kokkumäng kasiino ja mängija vahel
Arvatakse, et kasiino ning mängija asuvad rangelt vastaspooltel, kuid see pole sugugi alati nii. Koostööd saavad teha nii raha pesev(ad) mängija(d) kui kinnimakstud töötajad. Aga ka mängija(d) ja kasiinoomanik. Pole välistatud, et viimane võib ise mängijatele teatava protsendi eest rahapesu teenust pakkuda. Või siis mängija(d) ähvarduste teel kasiinoomanikult seda nõuda.
Kokkumäng mängijate vahel
Veel üheks “võimaluseks” raha pesta on mängijatevaheline kokkumäng. Selleks sobivad näiteks keskkonnad, kus mängijad omavahel reaalselt raha peale mängivad. Näiteks online-pokker, mille algusaegadel olid lubatud koguni rahalised ülekanded ühe mängija kontole teisele, mis hiljem küll rahapesu tõkestamiseks keelustati. Siiski on endiselt võimalik “meelega kaotamine”.
Näide: Mängid “sõbraga” kahekesi pokkerit, panete õigel hetkel kogu raha mängu ning võidab see, kes võitma peab. Hiljem teeb sõber pokkeritoast väljamakse ning maksab “kaotuse” sulas tagasi, mõistagi teatava protsendi eest.
On see keelatud tegevus? Muiudgi! Võimaliku kokkumängu (ehk collusioni) avastamisega tegelevad vastavad pokkeritubadele teenust pakkuvad ettevõtted. Pokkerimäng põhineb loogikal ning ebaloogiliselt toimivate mängijate tegevust jälgitakse hoolikalt. Eriti kui mitu kahtlasi mängijat omavahel mängivad ning nende vahel on muudki ühist – näiteks sama nimi, sama asukoht (linn, riik), tegemist on värskete kontodega jne. Teisalt pole kokkumängu tõestamine jällegi üldse kerge, kui selles osalevatel mängijatel on pikk ajalugu, nad on pärit erinevatest riikidest ning mängivad loogiliselt. Nii võib rahapesu pokkeris ka läbi minna, kuid väga suuri summasid sel viisil mõistagi pesta ei saa.
Suletud silmuse reegel
Siiski ei tasu kurikaeltel arvata, et rahapesu käib sama lihtsalt kui 90-ndatel või “nullindatel” ning võimalused vahele jäämiseks on väikesed. Kui nii 15-20 aastat tagasi oli rahade liigutamine läbi erinevate e-rahakottide ja kasiinode suhteliselt vaba, siis tänapäeval enam mitte. Üheks olulisemaks põhimõtteks on nn. suletud silmuse reegel, mis tähendab seda, et kasiino peab kandma raha tagasi samasse kohta, kust on tehtud algne sissemakse.
See tähendab, et kui kannad näiteks LHV pangakontolt 100 eurot Boost Casino keskkonda, võidad 100 eurot juurde ning soovid teha 200-eurost väljamakset, siis saad seda teha ainult sellelesamale LHV kontole. Varem seda põhimõtet kuigivõrd ei jälgitud – sulid kandsid kriminaalsel teel omandatud raha e-rahakotist kasiinosse, mängisid seal natuke ning tegid siis juba väljamakse pangakontole. Tänapäeval blokeeritakse sellised tehingud koheselt. Täiesti välistatud on ka see, et teed väljamakse kellegi teise inimese kontole. Sel juhul ootab sind reaalselt juba ees oht kogu rahast lõplikult ilma jääda.
Kas rahapesu risk on reaalselt olemas?
Meil jääb üle ametkondadega nõustuda – see risk on Eestis tõepoolest olemas ning tõenäoliselt seda 100%-liselt tõkestada ei suudeta. Tõsi – raha pesta pole tänapäeval kaugeltki nii lihtne kui eelmistel kümnenditel ning tehnoloogia on piisavalt arenenud, et suuta nii kasiinoomanike kui mängijate tausta kontrollida.
Üheks suurimaks ohuks jääb mängijate tegevus kasiinodes ning selle lahtihammustamine eeldab juba spetsiifilise teadmisi. Viimased riigiametnikel üldjuhul puuduvad, sest see eeldab kogemust mängija või kasiinotöötajana, mida ametnike seas peetakse jällegi äärmiselt halvaks tooniks. Aga mine tea – võib-olla töötavad Rahapesu Andmebüroo poolt värvatud agendid nii maapealsetes kui online-kasiinodes juba praegu?